"Mäeküla piimamees"
"Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde romaan, mis ilmus esmakordselt aastal 1916. aasta aprillis. Tegevus toimub 19. sajandi Eestis ning räägib tolleaegsest mõisaelust. Ainestikku on ta hankinud nii isiklikest tähelepanekutest, rahvasuust kui ka ajaloo allikatest. Teose üks tegevuspaik, Mäeküla mõis, oli Vana- Karjaküla mõis Keila kihelkonnas. Sealt on pärit ka paljude tema tegelaste prototüübid.
Antud mõisas peatus Eduard Vilde mitmed korrad, kuna seal töötasid tema vanemad. Pikemalt peatudes (1882- 86, 1886- 87, 1892- 93) saigi Vilde tutvuda üksikasjalikult kohaliku eluga.
Antud mõisas peatus Eduard Vilde mitmed korrad, kuna seal töötasid tema vanemad. Pikemalt peatudes (1882- 86, 1886- 87, 1892- 93) saigi Vilde tutvuda üksikasjalikult kohaliku eluga.
Teose kirjeldus
Ulrich von Kremer tunneb rõõmu oma võimupositsioonist. Siiski tema mõis, Mäeküla mõis, laguneb ning härrastemaja hääbub. Kremer pole "nähtavasti saks, kelle ees õiget saksakartust tuntakse" (Vilde 1955: 25) Kuid ühel päeval tabab ka teda, vanapoissi, Amori nool ning seda Tõnu Prillupi naise näol. Toosama mõisahärra, kes muidu vaid igapäevaselt "oma kruntkonnas" ringi patseeris, vaadeldes näiteks lehmalüpsi, teab nüüd, mida tahab. Ta tahab Prillupi Marit.
Ulrich von Kremeri südametunnistus küll ei lubanud himustada teise mehe naist, aga saatusel olid teised plaanid. Ent talutüdrukut lihtsalt ära võrgutada näis talle ebaeetiline. Ta otsustab käituda "aumehena" ning Mari endale osta. Selle mõtte juures ei pööra ta mingit tähelepanu Tõnu ja Mari elule ja tunnetele. Ta arvab, et Tõnu saab lepinguga kohase tasu, raha, mis hüvitab kõik. Aja jooksul hakkabki mõisahärra oma plaani ellu viima.
Tõnu Prillup on tavaline, mitte millegi poolest silmapaistev vaene talupoeg. Prillup oma ellusuhtumiselt on passiivne ja murelik. Murelik just igapäevase leiva pärast laual ning hirm sellest ilma jääda muudabki ta ükskõikseks. Seepärast mõtiskleb ta, et "võib jo midagi ise tulla, kui see nii on antud" (Vilde 1955: 65). Ning jooksebki magavale kassile hiir suhu. Ulrich von Kremer teeb oma lepingu Tõnu Prillupile teatavaks. Pakub headel tingimustel piimamehe ametit, kui too nõustub oma noort naist temaga jagama. Loomulikult on Tõnu sellega nõus, sest loodab nii vaesusest lõplikult vabaneda. Teda ei huvita oma naise tunded ega au. Sellega on tehingu üks osa kinnitatud.
Marit nõusse saada polnud pooltki nii lihtne. Mari oli enesekindel ning ta ei tahtnud, et teda koheldaks kui mingit eset. Tõnu pidi kasutama kõiksugu nippe, et Mari nõustuks astuma vahekorda Kremeriga. Tõnu käib küll nõiamoori juures, palub jumalat ja neitsi Maarjat, meelitab Marit ning ähvardab teda. Viimaks jäi Mari nõusse ning hakkaski Ulrich von Kremeri armukeseks. See ei ole kooskõlas tema iseteadliku olemusega, kuid ta on võtnud selle räpase ülesande ning täidab seda alandlikkusega. Kremeri sõnade järgi Mari "mängib mu toas kui laps- ta teeb mulle rõõmu- kõiksugu asju on tal peas- ta on mulle kui loodud..." (Vilde 1955: 153)
Tõnu saabki Mäeküla piimameheks, kuid ei võta tal vedu see piimamehe äri. Proovib seletust leida sellest, et on alles algaja ning pole nii palju kogemusi. Kuid ka teisel aastal ei edene piimaäri sugugi. Tõnut on järjest rohkem vaevama hakanud ka armukadedus. Ta leiab äkki, et "Mari on kasvanud, Mari on küpsenud- Tõnul ei ole enam kolmandat last. Mari on kauninenud, üleöö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaevu kastnud"(Vilde 1955: 106). Tõnu Prillup on hakanud hingeliselt laostuma. Ühelt poolt inimsus, eetilised väärtused ja südametunnistus, teiselt poolt põrkavad kokku raha, kalkus ja südametus. Tema armukadedus kasvab, mida rohkem peab ta leppima sellega, et tal tuleb Marit mõisnikuga jagada.
Kord läheb Prillup Kremeri juurde ning purskab: "Ta on mulle enam kui naine! Oleks ta mulle naine üksi- jumala nimel!..." (Vilde 1955: 153). Tõnu seesmiselt nõrk olek põhjustabki oluliselt piimamehe äri nurjumise. Ta langeb oma hingepiinades järjest madalamale, kuni temast saab joodik- priiskaja. Mari soovitab Tõnul küll piimad lihtsalt ära anda, kuid hirm vaesuse ees seda teha ei luba.
Tõnu Prillupi viimaseks katseks jääda piimameheks saab olema üks karge talvepäev. Tõnus on sel päeval võitlemas kaks vastaspoolt: armastus Mari vastu ning kiindumus rahasse. Prillupist ei ole väljapääsu leidjat ning nii ta otsustab juua. Tagasiteel koju ta külmub surnuks...
Kui matused peetud, arvab Ulrich von Kremer, et Mari on nüüdsest tema ainuomand. Mari lähebki tema juurde jutule, hüvastijätuks. Ta võtab oma kaks kasulast ning ütleb: "Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind" (Vilde 1955: 185)
"Naerab ja läheb" (Vilde 1955: 185)
Ulrich von Kremeri südametunnistus küll ei lubanud himustada teise mehe naist, aga saatusel olid teised plaanid. Ent talutüdrukut lihtsalt ära võrgutada näis talle ebaeetiline. Ta otsustab käituda "aumehena" ning Mari endale osta. Selle mõtte juures ei pööra ta mingit tähelepanu Tõnu ja Mari elule ja tunnetele. Ta arvab, et Tõnu saab lepinguga kohase tasu, raha, mis hüvitab kõik. Aja jooksul hakkabki mõisahärra oma plaani ellu viima.
Tõnu Prillup on tavaline, mitte millegi poolest silmapaistev vaene talupoeg. Prillup oma ellusuhtumiselt on passiivne ja murelik. Murelik just igapäevase leiva pärast laual ning hirm sellest ilma jääda muudabki ta ükskõikseks. Seepärast mõtiskleb ta, et "võib jo midagi ise tulla, kui see nii on antud" (Vilde 1955: 65). Ning jooksebki magavale kassile hiir suhu. Ulrich von Kremer teeb oma lepingu Tõnu Prillupile teatavaks. Pakub headel tingimustel piimamehe ametit, kui too nõustub oma noort naist temaga jagama. Loomulikult on Tõnu sellega nõus, sest loodab nii vaesusest lõplikult vabaneda. Teda ei huvita oma naise tunded ega au. Sellega on tehingu üks osa kinnitatud.
Marit nõusse saada polnud pooltki nii lihtne. Mari oli enesekindel ning ta ei tahtnud, et teda koheldaks kui mingit eset. Tõnu pidi kasutama kõiksugu nippe, et Mari nõustuks astuma vahekorda Kremeriga. Tõnu käib küll nõiamoori juures, palub jumalat ja neitsi Maarjat, meelitab Marit ning ähvardab teda. Viimaks jäi Mari nõusse ning hakkaski Ulrich von Kremeri armukeseks. See ei ole kooskõlas tema iseteadliku olemusega, kuid ta on võtnud selle räpase ülesande ning täidab seda alandlikkusega. Kremeri sõnade järgi Mari "mängib mu toas kui laps- ta teeb mulle rõõmu- kõiksugu asju on tal peas- ta on mulle kui loodud..." (Vilde 1955: 153)
Tõnu saabki Mäeküla piimameheks, kuid ei võta tal vedu see piimamehe äri. Proovib seletust leida sellest, et on alles algaja ning pole nii palju kogemusi. Kuid ka teisel aastal ei edene piimaäri sugugi. Tõnut on järjest rohkem vaevama hakanud ka armukadedus. Ta leiab äkki, et "Mari on kasvanud, Mari on küpsenud- Tõnul ei ole enam kolmandat last. Mari on kauninenud, üleöö kauninenud, ta on end salaja kuhugi imekaevu kastnud"(Vilde 1955: 106). Tõnu Prillup on hakanud hingeliselt laostuma. Ühelt poolt inimsus, eetilised väärtused ja südametunnistus, teiselt poolt põrkavad kokku raha, kalkus ja südametus. Tema armukadedus kasvab, mida rohkem peab ta leppima sellega, et tal tuleb Marit mõisnikuga jagada.
Kord läheb Prillup Kremeri juurde ning purskab: "Ta on mulle enam kui naine! Oleks ta mulle naine üksi- jumala nimel!..." (Vilde 1955: 153). Tõnu seesmiselt nõrk olek põhjustabki oluliselt piimamehe äri nurjumise. Ta langeb oma hingepiinades järjest madalamale, kuni temast saab joodik- priiskaja. Mari soovitab Tõnul küll piimad lihtsalt ära anda, kuid hirm vaesuse ees seda teha ei luba.
Tõnu Prillupi viimaseks katseks jääda piimameheks saab olema üks karge talvepäev. Tõnus on sel päeval võitlemas kaks vastaspoolt: armastus Mari vastu ning kiindumus rahasse. Prillupist ei ole väljapääsu leidjat ning nii ta otsustab juua. Tagasiteel koju ta külmub surnuks...
Kui matused peetud, arvab Ulrich von Kremer, et Mari on nüüdsest tema ainuomand. Mari lähebki tema juurde jutule, hüvastijätuks. Ta võtab oma kaks kasulast ning ütleb: "Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind" (Vilde 1955: 185)
"Naerab ja läheb" (Vilde 1955: 185)