"Mäeküla piimamees" analüüs
, "Mäeküla piimamees" on Eduard Vilde loomingus üks kõige kunstilisemaid teoseid. Just selle poolest, kui hästi on Vilde kirjeldanud tegelasi. Kõikidel osalistel on oma kindel roll, olgu siis kõrvaltegelane, nagu munakaupmees Siidermann või peategelane Tõnu Prillup. Just Tõnut on autor osavalt osanud välja tuua. Tema teekond algab lihtsa talupojana. Saades omale unistuste ameti Mäeküla piimamees, ei too see talle loodetud rikkust ja õnne. Selle asemel tabasid teda suured hingepiinad ja armukadedus Mari suhtes. Otsustamatus, kas amet või pere, viisidki ta muresid uputama alkoholi.
"Mäeküla piimamees" jutustab loo, mis räägib 19. sajandi Eesti külaelust. Toimub ajal, kus areneb kiirelt kapitaliseerumine, kuid kus on ka feodalismi märke. Kõik talupojad unistavad kord päevast, mil neil on oma sulased. Lootus vabadusele ja paremale homsele paneb nii mõnegi müüma mitte müüdavat. Ja seda kõike vaid sellepärast, et saada endale "mesimagus" võim.
Romaanis on Eduard Vilde välja toonud selle, kuidas mõisahärra Ulrich von Kremer on ära kasutanud oma võimupositsiooni. Ta ajab ühe talupere lõplikult tülli ning laiali. Kirg omada teise mehe naist paneb ta käituma meeletult. Teades Tõnu armastust raha vastu, otsustab ta teha lepingu Mari jagamise üle. Kremeri soov oli rahuldatud, ta oli Mari endale ostnud ning leidis end toimuvat "aumehena". Raha muutus selles külas vaieldamatult kõigi väärtuste hindamise aluseks.
"Mäeküla piimamehes" oleks Eduard Vilde nagu eeskuju võtnud Vana- Kreeka kirjandusest. Täpsemalt Aisopose valmist "Hakk ja paabulind". Ka Prillup tahtis väliselt paista suursugusem, mõjukam, säravam. Ta tahtis olla inimene, keda kõik kadestaksid tema positsiooni tõttu.
Raamatu mõte ühtib täiesti Aisopose valmi mõttega: Ära ehi end võõraste sulgedega!
"Mäeküla piimamees" jutustab loo, mis räägib 19. sajandi Eesti külaelust. Toimub ajal, kus areneb kiirelt kapitaliseerumine, kuid kus on ka feodalismi märke. Kõik talupojad unistavad kord päevast, mil neil on oma sulased. Lootus vabadusele ja paremale homsele paneb nii mõnegi müüma mitte müüdavat. Ja seda kõike vaid sellepärast, et saada endale "mesimagus" võim.
Romaanis on Eduard Vilde välja toonud selle, kuidas mõisahärra Ulrich von Kremer on ära kasutanud oma võimupositsiooni. Ta ajab ühe talupere lõplikult tülli ning laiali. Kirg omada teise mehe naist paneb ta käituma meeletult. Teades Tõnu armastust raha vastu, otsustab ta teha lepingu Mari jagamise üle. Kremeri soov oli rahuldatud, ta oli Mari endale ostnud ning leidis end toimuvat "aumehena". Raha muutus selles külas vaieldamatult kõigi väärtuste hindamise aluseks.
"Mäeküla piimamehes" oleks Eduard Vilde nagu eeskuju võtnud Vana- Kreeka kirjandusest. Täpsemalt Aisopose valmist "Hakk ja paabulind". Ka Prillup tahtis väliselt paista suursugusem, mõjukam, säravam. Ta tahtis olla inimene, keda kõik kadestaksid tema positsiooni tõttu.
Raamatu mõte ühtib täiesti Aisopose valmi mõttega: Ära ehi end võõraste sulgedega!
